Eestis on pikk suvevaheaeg, aga Koreas on pikem vaheaeg talvel. Gümnaasiumis hakkab vaheaeg tavaliselt detsembri lõpus või jaanuari alguses ja lõppeb märtsi alguses. Niiet kokku siis 2 kuud (suvevaheaeg on üldsegi 2 nädalat). Uus kooliaasta hakkab siin ka siis kevadest niiet mina ühinesin oma klassiga poolest kooliaastast.
Mul olid viimased koolipäevad 29 ja 30 detsembril kuigi enne seda oli peaaegu pool kuud vaba kui teistel olid aastalõpu eksamid. Naljakas lugu mul on see kui klassiõde ütles, et kool hakkab 28 dets. Ma siis sõitsin hommikul bussidega tund aega kooli ja kohale jõudes avastasin, et mu klass täiesti tühi ja terve esimeste klasside pool oli kottpime. Ma seisin seal ja mõtlesin et mis toimub kui mu vanad klassiõed teisest klassist tulid ja küsisid mis ma teen seal. Nad siis seletasid mulle, et päevad vahetati ära ja sel päeval läksid kooli ainult teised klassid. Ma siis sõitsin uuesti kokku tund aega kahe bussiga koju ja koolis olin ainult umbes 20 minutit. Mul oli tol hetkel õudsalt piinlik ja järgmine päev mu klassiõde, kes unustas mind informeerida vabandas mu ees põlvili.
29. dets olid meil tunnid, aga me ei teinud eriti midagi ja ma vaatasin terve aja youtube’ist videoid. Teised õpilased käisid igas tunnis ükshaaval õpetaja juures ja vaatasid üle oma eksmite tulemused. Viimasel päeval tõi klassijuhataja meile suure kotitäie snäkke ja me siis sõime ja vaatasime filmi. Peale lõunat oli meil üks tund, kus mina vaatasin netflix’ist sarja ja koju saime 3 tundi varem kui tavaliselt. Nii saigi esimene klass Koreas läbi. Kevadel muutub meil tundide süsteem ja me saame uue klassijuhataja, mis tundub praegu päris hirmutav.
Esimest korda ma ei veetnud jõule ja aastavahetust kodus koos perega. Kuna Koreas ei tähistata jõule nii suurelt kui Eestis, siis ei tekkinud siin isegi eriti jõulutunnet. Natukene kurb oli sellel ajal perest ja sõpradest nii kaugel olla, aga see-eest said jõulud ja aastavahetus ikkagi mõnusalt veedetud.
Mu pere on kristlik, aga jõule eriti ikkagi ei tähistanud. 24 dets tulid meile külalised ja siis me sõime pitsat, kana ja jäätisetorti. Õhtu ma veetsin oma toas, sest vanemad rääkisid külalistega juttu ja mul polnud seal teha midagi. 25 hommikul oli mu perel online kirikuteenistus, aga ma samal ajal sättisin end valmis Nora ja Elisaga kokku saama. Nora ja Elisaga käisime poodides, kohvikus bobat joomas ja sõime burgereid. Koreas ei ole peredel kombeks kinke anda nagu mujal, aga oma hostperelt sain ma ikkagi ühe kaisulooma.
Aastavahetusel saime ka Nora ja Elisaga kokku. Jõulude ajal me sõitsime linnaossa, kus Elisa elab, aga aastavahetusel tulid Elisa ja Nora minu kodu juurde. Me alguses plaanisime, et nad tulevad mu juurde ööseks, aga piirangute tõttu ei lubatud, mis oli veits nõme. Me käisime jälle kohvikus ja õhtuks sõime korea grill liha, mida tihti lubada ei saa, sest see natuke kallis. Ülejäänud aja me külmetasime õues, sest koroona tõttu ei tohtinud teised minu juurde tulla. Keskööl kuulas mu pere telekast palvet või midagi sellist, aga ma jälle ei ühinenud. Me tegime Elisa ja Noraga samal ajal videokõnet, et ikkagi uus aasta koos vastu võtta. Hommikul ma ärkasin kell 7 korraks üles, et ka sõbrannaga Eestis koos uus aasta vastu võtta. Päris lahe oli, et mul hakkas uus aasta 7 tundi varem kui kõikidel teistel Eestis :))
Ma olin oma perega olnud juba 3.5 kuud kui sain teada, et järgmine nädal pean uude perre kolima. Mul ei olnud perega ühtegi probleemi, ma pidin kolima selle pärast, et mu host ema peab pikemaks ajaks Seouli haiglasse minema ja teised kõik kolisid temaga Seouli kaasa.
Mu host ema oli enne seda mitu korda haiglas käinud, aga ma ei arvanud kunagi, et midagi nii hullu on. Ema ei maininud ka sellest mitte midagi, niiet kui KISE (Korea vahetusorganisatsioon) mulle sellest kõigest rääkis olin ma alguses väga šokis. Tegelikult mul väga vedas, et uue pere sain, kuna neil on isegi tulevastele õpilastele väga raske peresid leida. Kui mu pere poleks just siis otsustanud vahetusõpilast võtta, oleks ilmselt juhtund, et mind saadetakse tagasi Eestisse.
Viimastel päevadel ma ei mõelnud eriti, et pean ära minema, sest õde ja vend alguses ei teadnud midagi niiet me ei rääkinud sellest eriti. Viimasel päeval me sõitsime perega ühte traditsioonilisse Korea linna ja käisime ka mereääres. Õhtul ma pidin kõik oma asjad ära pakkima ja siis ma sain aru, kui palju asju mul on siin juurde tekkinud. Esmaspäeva hommikul kell 10 tuldi mulle järgi ja viidi uude perre. Ema oli väga kurb kui ma pidin ära minema, aga õde ja vend ainult jätsid hüvasti ja tegelesid oma asjadega edasi. Mul endal oli küll õudsalt kahju ära minna, aga samas ma ka ootasin uue perega kohtumist.
Mu uus pere elab samas linnas, aga teises linnaosas. Uue kohaga olen ma muidu rahul, aga ma pean hommikuti nüüd kooli sõitma tund aega ja kahe bussiga kui enne jalutasin ainult 20-30 minutit. Peres on ema, isa ja 14 aastane vend. Ma olen siin juba üle 2 nädala elanud ja siiani olen perega väga rahule jäänud. Isa oskab hästi inglise keelt niiet suhtlus on siin juba palju parem kui eelmises peres. Mul küll väga meeldis oma eelmises peres, aga ma millegi pärast arvan, et mul hakkab siin rohkem meeldima 🙂
Blogisse postitamine polegi nii lihtne kui ma alustades arvasin. Ma olen siinse eluga juba nii ära harjunud, et miski ei tundu piisavalt huvitav, et kirjutada. Peaks ka ära mainima, et tänasest olen ma Koreas juba 3 kuud elanud. Varsti on jõulud, uusaasta ja saab ka pool mu vahetusaastast läbi.
Päevad lähevad mul siin väga kiirelt. Hommikul ärkan kell 7 ja 8 pean juba koolis olema. Tunnid saavad läbi alles 16.30 ja koju jõuan 17 ajal. Peale koolipäeva ma ei jaksagi eriti midagi teha ja peaaegu terve õhtu passin voodis telefonis või arvutis. Viimasel ajal olen enamus nädalavahetused ka ainult kodus istunud. Klassiõdedega ka ei saa eriti peale kooli aega veeta, sest kõik õpivad siin nii palju. Tavaliselt ma lähengi üksi koju ja kõik teised jäävad veel kooli õppima.
Korea keelt üritan ma õppida iga päev, aga lihtne see ei ole. 3 kuuga siin pole ma küll nii hirmsalt palju arenenud, aga arengut on näha ikka. Rääkides ma tunnen end väga ebakindlalt niiet enamus aja räägin sõpradega ikkagi inglise keeles. Enamus klassiõdesid üritavad minuga kogu aeg inglise keeles rääkida ja kui hakkama ei saa, kutsuvad kellegi appi tõlkima. Ma pean kuskilt selle kindluse otsima ja võibolla hakkab siis keel ka kiiremini arenema.
Midagi eriti huvitavat polegi viimasel ajal toimunud. Ühel pühapäeval ronisime perega mäe otsa, mis oli kohutav, aga vaade oli väärt seda. 2 nädalat tagasi meie klassijuhataja abiellus ja me käisime ta pulmas laulmas. Klassiõed mõtlesid välja sõnad ja liigutused ja siis me harjutasime seda kokku päris mitmeid tunde. Peale pulma läksime klassiõdedega jõele paadiga sõitma ja ütleme nii, et see oli üks hirmsamaid kogemusi siin üldse.
Sügis on siin Eestiga võrreldes väga soe olnud ja isegi vihma pole eriti sadanud. Hommikul kui kooli jalutan on tavaliselt 1 – 6 kraadi, aga päeval tuleb 15 – 20 kraadi. Viimased päevad on olnud üle 20 kraadi, aga nüüd lubab palju külmemaks minna. Koroonaga on siin hetkel parem kui Eestis. Üldiselt on uusi nakkusi iga päev sama palju kui Eestis, aga arvestades ka, et siin elab 50 miljonit inimest. Väljas kannavad absoluutselt kõik maske, isegi kärudes lapsed ja ma pole siiani kuulnud kedagi selle üle vingumas.
PS! ma tegin siia eraldi lehe, kuhu ma lisan siis igasuguseid pilte, mis ma siin teinud olen. Avalehel on see menüüs üleval paremal “Pilte”.
추석 (Chuseok) on Korea tänupühad, mida tähistatakse Hiina kalendri järgi iga 8. kuu 15. päeval, mida vaadatakse täiskuude järgi. Kuupäev on iga aasta erinev, aga see satub septembrisse või oktoobrisse. See aasta oli chuseok 1. oktoobril. Pühad on kolm päeva – päev enne kuni päev pärast.
Pühadeks sõidetakse linnast välja vanavanemate juurde. Sel ajal mälestatakse ja austatakse oma esivanemaid. Chuseoki päeva hommikul kaetakse esivenematele laud, kuhu läheb äsja korjatud riis, songpyeon (magusad riisikoogid) ja alkohol. Selle teenistuse peamine tunnus on esivanematele kummardamine. Teine traditsioon on külastada esivanemate haudu ja need ümber kasvanud rohust puhtaks teha. Chuseoki puhul süüakse veel traditsioonilisi toite ning korraldatakse mitmeid mänge ja etendusi.
Meie pere sõitis päev enne õiget päeva Andongi linna lähedale vanavanemate juurde. Enne seda käisime ka raudtee muuseumis, kuskil pargi moodi kohas ning söömas ja kohvikus. Kõigepealt käisime emapoolsetel vanavanematel külas ning hiljem sõitsime isapoolsete juurde, kus siis veetsime ka öö. Meie midagi traditsioonilist ei teinud ning enamuse ajast veetsime teleka ees. Hommikul sõitsid kõik vanemad kuskile mägedesse ja ma eriti ei saanudki aru, kus nad täpselt käisid või miks nad lapsi kaasa ei tahtnud võtta. Õhtul sõitsime jälle tagasi koju, aga enne seda käisime veel ühe korra emapoolsetel vanavanematel külas.
2. oktoobril sõitsime õe, venna ja isaga mere äärde. Kõigepealt käisime Gyeongjus rannas, kus pistsime jalad vette ning peale seda sõitsime Pohangisse, kus käisime promenaadil jalutamas. Pohangis käisime ka kalaturul, kus müüakse akvaariumites elusaid kalu ja muid mereelukaid. Valid omale meelepärased kalad välja, sealsamas need tükeldatakse, antakse kastmed ka kaasa ja saabki kohe toorest kala süüa. Alguses oli minu jaoks see veidi hirmutav, aga tegelikult väga maitsev. Kuigi me sõitsime väga palju autoga, oli see päev ikkagi üks mu lemmikutest siin Koreas.
Järgmine päev käisime perega sillal jalutamas. Õde ja vend sõitsid ruladega, aga kui nad otsustasid need kartide vastu vahetada, sain mina ka võimaluse natuke rulaga sõita. Siis oli veel üks päev kodus arvutis istumist ja järgmine päev oligi aeg hommikul jälle kooli minna, aga väga mõnus väike vaheaeg oli.
Imelik on mõelda, et 19. september sai mul Koreas juba esimene kuu täis. Alles ma olin viimast päeva kodus ja pakkisin paaniliselt oma kohvrit. Pool esimesest kuust sai veedetud karantiinis ja see tundub mulle nüüd nagu unenägu. Aeg lihtsalt lendab mööda ning mõne hetke pärast olengi tagasi Eestis. Kuigi tundub, et aeg on nii õudsalt kiiresti läinud, on viimase kuu jooksul päris palju toimunud ka.
2. september oli see väga tähtis päev, kui saime lõpuks kokku peredega, kes meid kuni juunini peavad nüüd kannatama. Kokku saime peredega KISE kontori juures. Mulle tuli vastu ema ning sõitsime siis kahekesi taksoga koju. Tol päeval me käisime veel poodides ja õhtul läksime perega välja sööma. Peres on mul ema, isa, 10-aastane õde ja 12-aastane vend. Isa töötab teises linnas ja kodus käib ainult nädalavahetuseti. Siiani olen ma perega väga hästi läbi saanud, aga keelebarjääri tõttu on suhtlemine kohati raske. Perega aega veetes me enamasti vaatame koos telekat või sööme. Esimene nädalavahetus sõitsime puhkekeskusesse, kus siis kohtusin ka juba sugulastega.
Esimene koolipäev oli teisipäev 8. september. Ma käin Hyosung tüdrukute gümnaasiumis (효성여자고등학교). Kooliga ma olen ülimalt rahul. Kõik õpilased ja õpetajad on siiamaani väga-väga toredad olnud. Koroona tõttu käiakse siin koolis üle nädala – üks nädal 1. klass (10), teine nädal 2. klass (11), viimane klass käib koolis iga nädal. Ma käin koolis iga päev ja seetõttu on mul kaks klassi. Tegelik klass on mul 1. klass, aga 2. klassiga oli mul esimene nädal koolis ja nendega olen ka rohkem aega veetnud. Klassiõdedega olen käinud peale kooli kohvikutes, väljas söömas ja poodides. Ühe 2. klassi klassiõega jalutan alati koos koolist koju ja juba pärast esimest koolipäeva käisime koos jäätist söömas.
Ma elan linnas, kus on 2 miljonit elanikku, aga ausalt öeldes see vaevu tundub suurem kui Tallinn. Ma olen viimased 10 aastat Hiiumaal elanud, aga suurlinna eluga olen päris hästi juba ära harjunud. Oma naabruskonnas liikudes ei pea ma enam google mapsi lahtigi tegema. Iga nädala lõpus oleme ka Nora ja Elisaga kesklinnas kokku saanud ja šoppamas käinud või pargipingil kummikomme söönud. Me saame kõik kolmekesi väga hästi läbi niiet vahetusaasta kaaslastega on mul tõesti hästi vedanud. Muidu olen ma Korea eluga juba väga hästi ära harjunud ja siiani naudin oma vahetusaastat täiega !!
Koreasse jõudes pidime kõigepealt 2 esimest nädalat karantiinis veetma. Kohe kui lennujaamast välja saime istusime bussi ja hakkasime sõitma Ulsanisse, kus siis oma karantiini veetsime. Kui tegime ära esimese koroonatesti, viidigi meid kohe korteritesse.
Muidu lähevad välismaalased karantiini riiklikusse asutusse, aga meile korraldas karantiini vastuvõttev organisatsioon. Kõik said omale eraldi korterid (no peaaegu kõik). Mõned korterid olid kahetoalised ja sinna läks siis 2 inimest. Mind ja Norat pandigi siis ühte korterisse. Alguses me küll ei armastanud seda ideed, sest mõlemad mõtlesime, et saame üksi olla. Aga nüüd peale seda kahte nädalat on mul mega hea meel, et meid kokku pandi. Ma ei tea, kuidas selle karantiini ära oleksin kannatanud, kui mul kedagi kõrvaltoas poleks olnud.
Muidu oli karantiinis täitsa mõnus. Meil oli tund aega päevas korea keele tund ja ülejäänud aeg oli vaba. Ma enamus ajast vaatasin arvutist sarju või magasin. Unerežiim läks mul täiesti sassi – enne 3 öösel ma magama ei jäänud ja hommikuti ärkasin alati 11.30-12 kui Noral hakkas korea keele tund. Lõunauinakuid oli mul ka ikka päris palju, isegi et ma sain iga öö ilusti 8 tundi täis magada. Nüüd ma aga väga kahetsen, et ei õppinud need 2 nädalat eriti palju korea keelt, mida tegelikult oleksin pidanud tegema.
Toit oli meil ka palju parem kui ma eeldasin. Hommikuks olid meil krõbinad ning kell 12 toodi siis lõunat ja kell 7 saime õhtusöögi. Hommikut eriti ei jõudnudki süüa, sest ma sain alles vaevu enne lõunasööki voodist välja. Kõige rohkem toodi meile söögiks riisi, mille sisse oli segatud erinevaid köögivilju, liha ja muna. Mõnikord toodi veel tteokbokkit, kimbapi, kana või pitsat. Vahest oli hea päev, kus siis saime toidu kõrvale veel magustoidu ja joogi, aga oli ka päevi kui toodigi ainult kausike segatud riisiga. Muidu oli toit väga-väga hea ja kõht ei jäänud ka kunagi tühjaks.
Päev enne karantiini lõppu tegime uuesti koroonatesti. Mul on sellega juba päris palju kogemusi, sest olen selle reisi pärast pidanud testi juba 3 korda tegema. Järgmine päev saimegi testi tulemused teada ja kuna meil kõigil oli negatiivne, võisime hakata sõitma oma kodulinna.
Mulle jõudis kohale, et ma päriselt Koreasse lendan alles päev enne lendu. Veebruaris saime nädal enne lendu teada, et mu vahetusaasta lükatakse edasi ja mul oli nüüd ka terve aeg selline tunne, et seekord ka lend tühistatakse. Kahjuks seda ei juhtunud ning 18 august võtsin oma 2 kohvrit ja seljakoti ning jooksin isa, õe ja vanaemaga lennujaama. Mind tulid saatma veel 2 sõbrannat. Koreasse vahetusaastale tulime kolmekesi Nora ja Elisaga.
Reisi algus ei läinud meil just kõige sujuvamalt. Kohe Eestis unustsime oma telefonid pagasikontrolli, aga see tuli õnneks ruttu meelde ja saime need ilusti kätte. Me isegi ei saanud eriti kaua lennujaamas istuda kui pidi juba Helsingi lennule minema. Lend kestis kuskil pool tundi ja olimegi Soomes. Me olime natuke aega juba Helsingi lennujaamas jalutanud kui üks mu reisikaaslane avastas, et jättis oma passi lennukisse. Ma siis jooksin temaga tagasi väravasse, kust me tulime. Seal tuli välja, et tal oli vaja isikut tõendavat dokumenti passi kätte saamiseks. Ma pidin tagasi meie kottide juurde jooksma, ta id-kaardi otsima ja uuesti väravasse jooksma. Kohe kui saime passi kätte, läbisime passikontrolli ja liikusime oma väravasse, kust väljus lend Koreasse. Peale passikontrolli oli lennujaam inimestest täiesti tühi. Väga kahtlane oli seal liikuda, sest kõik poed olid ka kinni. Värava juures lisandus meiega ka Soome vahetusõpilane. Kui me hakkasime lennukile minema avastas see sama reisikaaslane, et tal oli väljaprinditud viisa ka passi vahelt kadunud. Seal oli sellega päris palju jamamist ja teda peaaegu ei lastudki lennukile. Lõpuks otsustati erand teha ja me jõudsime ilusti oma lennule. Viisad on ka kuskil süsteemis olemas ja Korea lennujaamas sellega probleeme ei tulnud.
Lend Koreasse kestis 8 tundi. Lennuk oli väga suur ja peaaegu kõik istmed meie ees olid tühjad. Kohe kui me õhku tõusime anti meile mitmed paberid, mis me pidime kõik ära täitma. Eestis sai sellist paberimajandust väga palju tehtud niiet see meid ära ei ehmatanud. Muidu läks lend väga mõnusalt – filmivalik oli hea ja toit oli päris maitsev. Me startisime Soomest kohaliku aja järgi kell 17.30 ja maandusime Koreas kohaliku aja järgi hommikul kell 8. Lennujaamas olid nö peatumispunktid, kus siis uuriti kõiki meie pabereid ja anti veel teisi lisaks. Ühes punktis tõmmati meile telefoni äpp, mis jälgib meie asukohta ja kuhu me peame kaks korda päevas sisestama, kas meil on sümptomid. See kõik oli veits hirmutav ja mõnes kohas ei saanud üldse aru, mida meilt küsitakse. Viimastes punktides ma viskasin terve paberipataka lauale ja nad ise otsisid, mis neil vaja on. Nende punktide vahel me rändasime kuskil tunnikese kui saime lõpuks oma kohvrid kätte.
Peale 12 tundi reisimist lõpuks Koreas
Aga see ei olnud veel kõik. Meid ei lastud enne lennujaamast välja kui Korea organisatsiooni inimesed meile vastu tulid ja buss otse ukse ees oli. Bussiga sõitsime väga-väga kaua, aga õnneks ma magasin enamus sõidust. Peale pikka sõitu saime lõpuks bussist välja, aga selleks, et teha koroonatest. See ei olnud just eriti meeldiv kogemus. See kõik toimus väljas kahe hoone vahelisel alal. Meile anti jälle paberid, mis pidime ära täitma ja lõpuks kutsuti meid ükshaaval testi tegema. See, kes meilt testi võttis oli üldse hoones sees ja sealt ulatusid välja kindad, kuhu ta siis oma käed pani. Kõigepealt võeti proov kurgust ja siis ninast. See oli kohutavalt ebamugav ja ma ütlesin neile mitu korda eesti keeles, et ära lõpetaks. Peale hirmsat testi istusime uuesti bussi ja sõitsime korterisse, kus siis kaks nädalat karantiinis pidime veetma.
Tervist kõik noored ja natuke vähem noored! Kui te juba mu blogisse olete sattunud tekib ilmselt ka küsimus, et kes neid vägagi huvitavaid postitusi siin kirjutab.
Lühidalt öeldes: Minu nimi on Johanna. Ma olen 18-aastane õpilane Hiiumaalt ning käin Noarootsi Gümnaasiumis. Hetkel on ilmselt kõige tähtsam see fakt, et ma otsustasin veeta 10 kuud kaugel Lõuna-Koreas.
Iga kord, kui ma mainisin, et lähen vahetusaastale Lõuna-Koreasse, järgnes sellele küsimus, et miks just Koreasse. Ega ma ise ka enam sellele kindlat vastust ei tea. Kunagi iidsetel aegadel olin ma suur korea muusika ehk k-popi fänn ja see ilmselt siis mõjutaski mu praegust olevikku. Enam ma nii suur k-popi fänn pole, aga korea keel ja kultuur ikka huvitavad mind, niiet siia ma nüüd sattusingi. Vahetusaastale olen tahtnud minna juba kuskilt põhikoolist saadik ning olin kindel, et kui juba minna, siis lähen kindlasti Aasiasse. Algselt pidi mu vahetusaasta algama üldsegi pool aastat tagasi veebruaris, aga just siis hakkas möllama meie sõber koroona ja mu kauaoodatud lend lükati augustisse.
Siin blogis siis saab jälgida minu tegemisi ja elu siin kaugel Kaug-Idas. Ega ma väga ei teagi, kui palju huvitavaid tegemisi mul siin tuleb, sest koroona võtab uuesti tuure üles, aga eks loodame parimat.
johannakoreas.wordpress.com 